Tahaks siia midagi kirjutada. Aga see on raske, sest mul ei tule sõnu suhu, võinoh, mõtteid pähe. Ühesõnaga, eneseväljendamine minupuhul on alla mingisugust arvestust. Enda elu olen ma reaalselt p- punkti keeranud. JAH, juba ma hakkasin kahetsema.( palun, kes iganes te seda loete, ärge küsige mittemidagi ) Eks tuleb enda elu kuidagi teisipidi muuta, maitea, minna siit ära kuhugi , olla keegi teine, kes ma tegelikult pole, teha midagi sellist,mida ma ise ei teeks. Võib-olla, ei poeks mulle See keegi siis liiga hinge, et ma ei peaks talle pidevalt haiget tegema. Et minust ei arvataks olevat hoolimatut vaid enda peale mõtlevat inimest. Üldiselt on mul kõigest kopp ees. Jah, ma olen nõmevastikvärdjaslibu. Aga andke andeks. : (